15 august 2010

Toetatud elamine

Käisin külastamas endale kallist inimest Eesti kaugete metsade vahel, kus elatakse umbes paarikümnele inimesele mõeldud elumajas. Igaühel on seal piisavalt iseseisvust, kuid samas ka abi käe-jala juures olemas kui peaks vaja minema.
Kui terminites rääkida, siis seda nimetatakse "toetatud elamiseks".

Püüan siin kõrvale jätta selle, et hingekriipivalt valus on leppida sellega, et iga laps ei saa siia ilma tervena sündida ja et iga inimene ei saa kuni vanaduseni terveks jääda. Kui sellel teemal peatuda, siis muude asjadeni ei jõuakski.

Räägin parem sellest, milline elu inimest ootab kui ta on toetatud elamisel.

Seal Eesti metsade vahel käies jäi mu süda tegelikult suures plaanis rahule. Kodu on ju täiesti korralik ja naabrid heatahtlikud. Ning suvel on palju tegevust: kas ujumas käia, põllul tööd teha või õhtul koos lõkke ümber grillida. Ja tugiisikud olid lahked ja sõbralikud.

Aga mis saab talvel? Või mis saab siis kui toetatud elamisel olev inimene tahaks käia koolis või tööl ka talvel? Ja kahjuks seda rasket talveaega ongi meil ju kõige rohkem, kus aias sa tööd teha ei saa ning "tubaseid" töid ei jätku tervetelegi.

Eks nii ongi, et need, kes elavad suurtele keskustele lähemal, neil on kergem. Kergem leida tööd, kergem omavanustega sotsiaalselt lävida ning kergem liikuma pääseda, sest transport on kättesaadavam.
Aga argument, et seal on kergem, ei tohiks olla argument.
Sellistel puhkudel tuleb lihtsalt meil rohkem tööd teha, et pakkuda kõikidele võimalusi, mida nad väärivad.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar