15 august 2010

Toetatud elamine

Käisin külastamas endale kallist inimest Eesti kaugete metsade vahel, kus elatakse umbes paarikümnele inimesele mõeldud elumajas. Igaühel on seal piisavalt iseseisvust, kuid samas ka abi käe-jala juures olemas kui peaks vaja minema.
Kui terminites rääkida, siis seda nimetatakse "toetatud elamiseks".

Püüan siin kõrvale jätta selle, et hingekriipivalt valus on leppida sellega, et iga laps ei saa siia ilma tervena sündida ja et iga inimene ei saa kuni vanaduseni terveks jääda. Kui sellel teemal peatuda, siis muude asjadeni ei jõuakski.

Räägin parem sellest, milline elu inimest ootab kui ta on toetatud elamisel.

Seal Eesti metsade vahel käies jäi mu süda tegelikult suures plaanis rahule. Kodu on ju täiesti korralik ja naabrid heatahtlikud. Ning suvel on palju tegevust: kas ujumas käia, põllul tööd teha või õhtul koos lõkke ümber grillida. Ja tugiisikud olid lahked ja sõbralikud.

Aga mis saab talvel? Või mis saab siis kui toetatud elamisel olev inimene tahaks käia koolis või tööl ka talvel? Ja kahjuks seda rasket talveaega ongi meil ju kõige rohkem, kus aias sa tööd teha ei saa ning "tubaseid" töid ei jätku tervetelegi.

Eks nii ongi, et need, kes elavad suurtele keskustele lähemal, neil on kergem. Kergem leida tööd, kergem omavanustega sotsiaalselt lävida ning kergem liikuma pääseda, sest transport on kättesaadavam.
Aga argument, et seal on kergem, ei tohiks olla argument.
Sellistel puhkudel tuleb lihtsalt meil rohkem tööd teha, et pakkuda kõikidele võimalusi, mida nad väärivad.

05 august 2010

Majanduskriis ja tööturg

Majanduskriis on juba nii kaua kestnud, et ajalehtede esikaantel pole seda igapäevaselt enam käsitletud. Küll aga tulevad jutuks teemad a la "majanduskriis ja tulevik", "majanduskriis ja reisimine", "majanduskriis ja töötute arvu kasv". Vot sellel viimasel teemal tahakski paar mõtet öelda. Ja seda siis erivajadustega inimeste kontekstis.

Erivajadusi on erinevaid, mis mõjutavad inimeste võimalusi töötada. Rääkides mitmete erivajadustega inimeste keskuste juhtidega ning nähes erivajadusega inimese igapäevaelu, tuleb paratamatult tõdeda, et meil võib olla küll eesmärk tuua võimalikult palju inimesi avatud tööturule, kuid reaalsuses ei ole see teostatav.

Töökoha kohandamine liikumise või nägemise erivajadusega inimesele võib olla suhteliselt lihtsalt läbiviidav, kuid näiteks psüühilise erivajadusega inimene ei pruugi olla kunagi suuteline ilma alalise tugiisikuta töötama.

Tööturuteenuste ja –toetuste seaduse kohaselt ei ole aga erivajadusega inimesel õigust kasutada tugiisikuga töötamise teenust rohkem kui 700 tundi aastas, kusjuures 3.-12. kuul ei tohi tugiisikuga töötamise aeg ületada 2 tundi päevas. Eestis on ka hea tervisega inimestel keeruline leida osaajatööd, rääkimata erivajadustega inimestest, kelle palkamist väiksema kui veerand koormusega üheks aastaks võib pidada vägagi ebatõenäoliseks.

Kindlasti ei tohiks seepeale väita, et ilmselt see inimene siis töötamiseks ei sobigi. Tuleb pakkuda võimalusi töötada oma võimete kohaselt. Maailmas levinud kaitstud töö keskused, kus ühe tugiisiku kohta töötab mitmeid erivajadusega inimesi, võiks olla lahendus.

Milleks eeldada, et autist on võimeline töötama suures kollektiivis kui tema jaoks on vastunäidustatud müra ning tavapärane sotsiaalne suhtlus. Samas võiks ta aga olla vägagi efektiivne töötaja tema jaoks tuttavas ja turvalises tööruumis, kus temaga sarnase erivajadusega inimesed tegevusjuhendaja käe all töötavad. Nende panus nt elektroonikatööstusele võiks olla hindamatu, kuna nad on täpsed, keskenduvad detailidele ning suudavad seeläbi leida vigu, mis võib jääda teistele märkamatuks.

Jah me ei ole põhjamaadega sarnane heaoluriik, kuid tahan uskuda, et suudaksime ajapikku sarnaseid kaitstud töökeskuseid välja arendada.